ANDRUS VEERPALU MAAILMAMEISTER

Maailmameistreid on olnud palju ja tuleb igaastaga juurde...Aga see millega sai 20 veebruaril aastal 2009 hakkama Andrus Veerpalu ei ole absoluutselt tavaline. See on isegi maailmaspordi ajaloo kohapealt Fenomenaalne. Miks Fenomenaalne? Kerime ajaloos natukene tagasi.
Kui Andrus 1999 aasta Ramsau MM'l maratonis Mika Myllylä järel hõbeda võttis tekkisid emotsioonid, mis tundusid abosoluutselt ületamatud- esimese Eesti suusatajana MM medal. Kaks aastat hiljem tegi "vanakene" (30 aastane) Veerpalu Lahti MM unustamatu sõidu. Võites esimese Eesti suusatajana Maailma Meristri tiitli - parim mees planeedil MAA 15km klassikasõidus! Edestades toona vaid 0,1 sekundiga Frode Estilit. Oma silmaga seda sõitu pealt näinuna, mäletan täpselt, kui uhke oli eestlasena Lahti suusastaadionil ringikäia, sestap tean ja tunnen tänase sõidu maitset väga hästi. Veelgi enam, aastal 2002 Salt Lake City's tegi Andrus seda, millest paljud unistavad aga vähesed saavutavad - ta tuli Olümpiavõitjaks. Ants Antsoni Inbruckis võidetud Eesti ajaloo esimesele talvealade Olümpiakullale tuli järge oodata ligemale 40 aastat, kuid Pärnus sündinud Andrus Veerpalu sai sellega hakkama. Sellest päevast võis öelda, et Veerpalu oli saavutanud kõik...kõik millest keskmine tippsportlane unistab. Aga...kui inimene on võitma sündinud, siis ta ei suuda seda tunnet lahti lasta. Meil kõigil on asjad millest me loobuda ei suuda, või ei taha. Andrus on loomult võitja ja sellest kaiffist ta ei suuda loobuda. Isegi siis kui ajad on rasked ja kõik ei lähe kaugeltki nii nagu loodetud. Järgmist suurt triufi tuli oodata ei rohkem ega vähem kui 4 aastat. 2003 Wall di Fiemme ja 2005 aasta Oberstorfi MM ebaõnnestusid - nii lihtsalt pidi minema, sest muidu oleks suusatamine muutunud sama igavaks kui oli seda vormel-1 kui Michael Schumaher ainult võite noppis. 2006 aastal, Torino Olümpiamägudel tegi Andrus aga jälle kord seda, mille võimalikusesse uskus ainult tema ise (koos perekonnaga) ja Mari Alaver. 15km klassikasõidus, ei olnud 4 aastaga tekkinud maailma meest, kes oleks suutnud lüüa meie Andrus Veerpalu. "Andust" sai teine Eesti sportlane, kes suutnud võita kaks Olümpiakulda, Erika Salumäe kõrvale. 36 aastaselt võis Veerpalu kohta südamerahuga öelda, sa mees oled teinud head tööd ja võid uhkusega väljateenitud pensionile minna. Aga ei, võitja hing seda ei lubanud...veelgi enam järges peaaegu 1,5 aastat vigastuse pausi. Tekkis küsimus, Andrus miks sa seda teed? Mingit vajadust ju ei ole...aga oli. Veel ja veel on vaja võita...Veel ja veel on vaja olla parem kui keegi teine...Ta tuli tagasi kõige kiuste, sest ta on võitja! Peale Torino Olümpiavõitu ei tulnud esikohta üle 2 aasta. Kui nüüd 38 aastasena, suure riskiga esimest korda võistlustel ilma määrdeta suusaga sõites, tõestas Veerpalu oma Fenomenaalust, tulles läbiajaloo vanimaks suusaalade Maailmameistriks. Ta ei ole lihtsalt üks maailmameister nagu Andrus Värnik, Veerpalu on Fenomen kogu maailmale! Selle sõiduga ei tehtud ainult Eesti spordiajalugu vaid kogu maailma spordiajalugu. Ilma silma pilugutamatagi võib Andrust võrrelda selliste spordi suurte Comeback'ga nagu seda tegid Michel Jordan, ja Lance Amstrong jne. Palju õnne kõigile eestlastele, täna on meie kõigi päev ja seda kõike jällegi tänu Andrus Veerpalule...

Kas Andrus on võimeline 40 aastasena võtma oma 3. Olümpiakulda...?

Ilusat pidutsemist Eesti, meie Inglismaal lasime eesti hümnil kõlaritest täielhäälel kõlada! :)

MArtyn...

Võistlus nr. 1. TT 10mile = 16km

Jah uskumatu aga esimest korda elus viisin oma ratta joonele juba veebruari kuus! Võistlus ise oli küllaltki siledal maastikul ning mitte väga tuuline. Stardipaika kohale jõudes oli esmamulje päris masendav (heas mõtte). Umbes 6-7 täis konditsioonis TT ratas, mehed peal nagu härjad. Korra tekkis küll küsimus, et mida ma siin teen :), aga siis tuli meelde, et see võistlus on väga raske treeningnädala maasikas tordi peal. Tegin siis oma registeerimise ära ning toppisin oma Giro aero kiivri pähe. Seda, et see tuleb väga raske võistlus, teadsin ma juba enne starti ja nii ka läks. Esimest minutist kuni viimaseni oli väga väga ebamugav. Keha ja jalad on tugevast mahutsüklist väga väsinud, ning jõudu mis jalas on ei õnnestu veel kuidagi pedaalidesse kanda ja sealt edasi ratta liigutamiseks. Teravust, mida mul tavaliselt kipub ülejääma praegu üldse ei ole ja see tähendab, et ülekannet ei suuda kuidagi kerimisse viia, vaid tuleb üks suur kangutamine. See kõik oli prognoositav ja olin selleks peas valmis. Millega rahule võib jääda on kindlasti kopsude töö. Suutsin ilusti kõhulihased hingamis tegevusse kaasata ja sellest tulenevalt suures ulatuses oma kopsude reserve realiseerida. See on minupuhul suur asi, sest eelnevatel aastatel on mul just selles osad suuri puudujääke olnud.
Alustasin väga ettevaatlikult, mis ei täheda aga, et oleksin suutnud minna kiiremini. Lihtsalt üritasin ennast mitte kohe päris kinnisõita. See ka sellesmõttes õnnestus, et pöördepunkti jõudsin 12:57'ga ning sealt edasi suutsin natukene kadentsi tõsta ja sellest tulenevalt ka liikumis kiirust kasvatada. Teine 5 mile tuli juba natukene "kergemalt" ehk suutsin oma keha nii palju sundida, et ajaks tuli 12:40. Ametlik lõpp aeg 26:37 ja kolmas koht :). Ehk nii mõnigi mega rattaga vend sai pikaninaga jäetud. Kaotust võitjale kogunes ligi 2minutit ja teisele kohale 1:30. Need mehed kellele kaotasin on siinse piiirkonna parimad eraldistardist sõitjad, kelle parimad ajad nii 10mile kui 25mile on väga kõrgest klassist. See aga tähendab minu jaoks üpris korraliku võistlust ja mis peamine esimese võistluse järel võib öelda, et liigun õiges suunas :).

Kirjutamisteni,

MArtyn...