Natu-Natukene veeeel

Päev 4 (laupäev)

Suhteliselt mõnus ja rahulik päev. Enamuse ajast passisime Rostocki kesklinnas. Päeva naelaks ilmselt oli kohalikus kaubanduskeskuses suurelt ekraanilt Saksamaa jalkakoondise suure võidu jälgimine. Muidu väga vaikne linnakene muutus pärast jalka mängu lõppu kardinaalselt - sajad lipud, lauvad inimesed ja tuututavad autod. Võib öelda, et nad olid väga uhked selle võidu üle. Ise arvan ka, et sakslased mängisid kenasti, kasutasid ära täpselt need augud mida Argentiina kaitse pakkus. Muljetavaldav! Õhtul 9ajal olime juba sadamas ning ootasime umbes 2h laevale pääsu. Kõik läks aga üllatavalt kiiresti ja enne kui arugi sain magasime juba oma luksusliku täispuhutava madratsi peal. 28h laevasõitu võis alata! :D

Päev 5 (pühapäev)
Täispikk tööpäev tsillimist- magamine, filmi vaatamine ja arvutiga mängimine. Mõnus juuuu :) Ok ega üle ühepäeva ei jaksaks nii. Pean ütlema, et Book of Eli on täitsa oky film kummaline aga hea :D

Päev 6 (esmapäev)
Kell 7 jõudsime Helsingi sadamasse. 20km sõitu ja olime Länsisadamas kust meie viimane paadikene kell 10.30 kodupoole liikuma hakkas. Seda posti kirjutades on kell 12 ja Tallinn juba paistab. Jammmmmmi. Viimasest koduskäimisest saab täpselt 7kuud. Jah ma juba tõesti ootan jalad maapeale saada ning näha kõiki eesti inimesi :D:D. Nagu väike laps ikka - rattaga tahaks ka sõita :P.

Peatse kohtumiseni,
MArtyn

Saksa kiirteel parkimas

Päev 3 (reede)

Umbes 9ajal õhtul lõpetasime õhtusöögi meie campingu lähedal asunud Lake Side In’s. Tegemist oli USA restoraniga kus portsud nime ei häbistanud. Kõhud said mõnusalt punni söödud ning siis oil aeg teele asuda. Ees ootas umbes 500km sõitu. Nagu juba arvata võis ei olnud täis kõhuga sõitma minemine väga hea idée, sest uni kippus peale. Paar energiajooki sisse ja sõit sai uue näo :). Kõik oli väga ok kuni viimase 100. km. See tunnike sõitu venis nagu tigu mööda … aga lõpuks olime Rostocki all. Nii lähedal olnud uni sai aga kahjuks uue paugu, nimelt seda campingu kohta, mille poole sõitsime küll ei eksisteerinud või vähemalt meie seda ei leidnud. Ainlt üks külma kõhuga kass ja veits erutunud kits hõivasid seda piirkonda, kus onu Google näitas campingut. Egas siis midagi võtsime suuna lähima bensuka poole lootuses, et äkki keegi oskab aidata. Ah jaa kell oli siis 2 öösel. Peale veidikest sebimist ja käte/jalgadega seletamist saime teada, et umbes 10km kaugusel mereääres on üks campingu koht. Punasele välgule jälle tuli takku ja minekut. Aga pean tunnistama, et selle campingu otsimine oli nagu veneruleti mängimine …pehmelt öeldes ohtlik. Tegemist oli just täpselt sellise metsa ja teega kus kitsekesed öösel üle teede jalutada tahaks. Seekord läks meil aga õnneks, sest piirdusime teeperves oma järgmist ohvrit ootava kamikazega, ilmselt ta nii odavaid ja Jaapani autosid ei võta. Igaljuhul jõudsime kensti päikese tõusuks kohale ja kuna campingu väravad olid juba/veel suletud siis panime oma villa kõrval olevasse parklasse püsti. Kõvad 4h oli aga kuumus juba nii suureks läinud, et ilma condita villas läks palavaks. Tõmbasime oma kodinad uuesti kokku ja läksime sinna campingu kohta luurele. Kogenud nihverdaja silm aga ütles kohe, et see koht on nii suur, et neil pole õrna aimu ka kui palju inimesi neil siin on. Ehk siis võtsime auto ja sõitsime sisse. Otsisime mõnusa viluda koha ja omandasime selle. Koht iseenesest oli mõnus. Palju dušše oma bistro/restoran/bar ja muidugi rand, mis üks ühele Pirita rand vaatega Tallinnale (majad muidugi erinesid aga just ranna joon ja ülesse ehitus). Rannas aga ei saanud kahjuks väga kaua olla, sest lihtsalt nii palav oli ja meil ei olnud ühtegi päikese kreemi ehk siis polnud mõtet ennast ära kõrvetada. Ülejäänud päev oli täielik tsill, lihtsalt passisime magasime vaatasime vutti ja passisime jälle….MÕNUS. Ainult üks ime pisikene pisiasi käis rämedalt pinda…PAGANAMA SÄÄÄSED!!!!!! See aasta mul mul nende väikeste vereimejatega kokkupuude puudus aga no nüüd vägistati ikka täiega ära.

MArtyn

Martin&Liina teel koju

PÄEV 1. (kolmapäev)

Nagu meile omaseks saanud läks seegi lahkumise päev Inglismaalt väga pingeliseks. Kuigi pakkisime terve päeva ja oma arust üritasime kenasti graafikus püsida, siis lõpuks lahkusime ikkagi 45min pärast esialgset plaani. Seekord olid aga igast kõrgemad jõud meie poolt ja kuna mitte ÜHTEGI ummikut tee peal ei olnud siis jõudsime ilusa varuga Doverisse. Ehk siis 300km kotis ja 22.25 lahkusimegi sellelt Kuninglikult saarelt...nuuuuks nuuuks :) Uus päev algas juba päris euroopas. Kus enamus asjad on nii nagu enamus maailmast seda normaalseks peab :)

PÄEV 2. (neljapäev)

Calais' e jõudsime 00.25 kohaliku ajajärgi. Edasi oli siht selge GPRS sai suunaks Haltern am See mis asub Hohe Mark National Park's. Mulle meeldib öösel sõita (muidugi magada meelib rohkem), sest siis on hea rahulik ja saab oma tempoga panna. Prantsusmaa sai läbitud ühe ampsuga ja vast pool Belgiat ka kuni meie punane välk vajas jõujooki. Kuna juba seisma oli jäädud siis otsustasime Liinaga väikse söögi pausi ka teha, kell oli siis umbes 2. Kõhud täis panime edasi kuni umbes 10km hiljem Liina avastas, et ta oli oma ainukesed jalavarjud - plätud õue auto kõrvale unustanud. Mis siis ikka, ots kässeriga ringi ja tagasi. Õnneks kõik need reka kollid magasid veel ja oh üllatust need plätud lebasidki seal. Õnnelik töö õnnetud aga ajaliselt oli see kogu jamamine meile maksma läinud miski 30min. ÕNNEKS veel ei olnud vaja laevapeale kihutada :) Kuskil Eindhoveni lähistel hakkas päike tõusma ja valgeks läks maa. 450km jällegi kotis ning peale 6 olimegi telkimis kohas. Viskasime oma tutika telgi püsti ja kerisime magama ära. Pean tunnistama, et siis kui oleks saanud magada seda unekest väga ei olnud, sest kes siis valges ikka magama läheb :) ja teiseks no niiiiiiiiiiii umbne oli. 10ni pigistasime välja ja siis piknik hommikusööök. Kuna camping kus oleme asub rahvuspargis siis on tegemist täitsa ilusa kohaga. Lähedal on järv millepeal käisime vesiratta vuramas ja siis tunnikese passisime rannas aga kuna ilm on lihtsalt niiiii vastikult umbne, siis seal kaua ei saanud passida. Ma ei tea mis värk on aga päikest nagu väga pole, kuskil sügava pilve seest midagi paistab...aga kuumus on karm. Nüüd ma siin istun keset metsa, jah täiesti uskumatu siin on WIFI :D, ja mõtlen, et võiks miski üksik tuul mind tabada jah just ainult mind, sest ainult minul on ju palav :)

MArtyn