Okeford Hill climb

Kolmaski küngas vallutatud. Seekord oli tegemist 1,6km pikkuse tõusuga, kus kaks üle 20% lõiku sees. Neist viimane enne finishit. Täna olid jalad ikka väga kehvad, kohe algusest peale väga rasked ning tuimad. Algusest veitsa ronitud, vaatasin lenksu peale, et mis numbrid räägivad, kuid paraku oli sealt näha ainult aia teibaid. Ilm oli nii külm (stardis 3kraadi) ja ilmselt läks PM lolliks. Kuna enesetunne oli kehva tollel hetkel, siis polnud ma üldse kindel, et need numbrid valetavad. Samas ega vahet väga polnud, sest olin nagu nii liimiidi peal ja tagasi hoida või juurde panna midagi polnud. Peale esimest järsemat lõiku keeras tõus lagendiku peale, kus kaugel ees võis näha finishiga lõppevat 20% seina. Kohati oli küll tunne, et 39/25 on täna ikka liiga palju ja mitte ühekorra ei vajutanud ma lootusrikkalt paremat vahetajat...sealt aga tuli koguaeg sama vastus "sõua edasi vana paks". Seda, et jalg täna eriti hapu oli, näitab ka fakt, et pidin väga palju püsti peal sõitma ja see ei sobi mulle üldse, kuid sadulas vajutamiseks toorest polnud. Lõppkohaga võib rahule jääda, kuid samas tuleb aru anda, et nii mõnigi kiire kutt oli täna puudu. Tundub, et liigun õiges suunas ja järgmine laupäev on peaproov enne meistrikaid. 

Hill: Okeford
Pikkus: 1,6km
Keskmine nurk: -
Aeg: 5:14
Koht: 8


Finishi "põks"

MArtyn

Creech Hill Climb

Järjekordne künkake ronitud. Seekord oli tegemist 800m pikkuse ja ~20% keskmise kaldenurgaga tõusuga. Enda sõiduga väga rahule jääda ei saa, sest jalad ikka ei kanna üldse. Tõus ise on huvitav ja sobib hästi sellistele pisematele ronijatele, kes suudavad korralikku pedalleerimissagedust hoida. Alguses on paarsada meetrit 15%, siis viskab esimest korda üle 29%, tuleb uuesti korraks alla 20% juurde, ja siis viskab uuesti üle 29%. Sealt jääb finishisse paarsada meetrit, mis on kõige raskemad, sest selleks ajaks lööb jala täis ja pildi uduseks. Ainuke asi mida üritad leida on see musta-valge ruuduline sildike...kuid see ei tule ega tule! Läksin täna suht lootusrikkalt peale, kuigi teadsin küll, et mingit super vormi ei ole, aga minutikese peaks üle 500w ära kannatama (kui teha rahulikum algus). Otsustasin, et avan oma sõidu vahetult enne esimest 29% lõiku ja sealt peaks jaksama lõpuni kannatada kuskil 450-500w. Kõik tunduski väga hea ja rasked kohad vajutasin võimsalt ära aga... laugeks (loe 15%) osaks lõi jala nii täis, et väga keeruline oli ülesse-alla pedaali liigutada. Saaks kuidagi selle mootri sinna raami sisse :) siis oleks juba sõidumees. Huvitav on see, et vahel saad alles tagantjärgi aru kui heas vormis varasemalt oled olnud. Eelmine aasta, kui esimest korda neid mäkke ronimisi tegin, olin Creech's 9sec kiirem ning siis tundus, et suht pask ikka...Nüüd vaatan tagasi ja mõtlen, et kuidas see võimalik oli. Ilmselt oli eelmine aasta üldine funktsioon parem kui hetkel. Oma osa mängis ka fakt, et eelmine aasta oli selleks ajaks üle 5000km põhja all. Sai ju rattaga läbi euroopa rallitud :) Püssi veel põõsasse ei viska, sest aega on 3 nd... saan ju ainult paremaks minna...eks?!

Veel võrdluseks eelmise aastaga: 1min peak average power oli 570w, see kord 527w. Keskmine võimsus 486w vs. 476w.

Hill: Creech
Pikkus: 0,8km
Keskmine nurk: 20%
Aeg: 2:58
Koht:14

MArtyn

Portland Hill Climb

Esimene ronimine siis tehtud. Vara hommikune start oli nagu saatanast, mis tähendas, et ärkama pidi juba kell 6.00. Vajalikud protseduurid tehtud, auto pakitud ning kella 8.20 Portlandis. Ilm tuuline ja külm... Miks ma siin üldse olen? Autoga mäest ülesse sõites tekib sama küsimus uuesti... Tegemist 1,8km pikkuse tõusuga, mis kulgeb enamasti väikeste majade vahel, samas ülemine osa oli suhteliselt tuultele avatud.

Selge oli, et 13 päevase treeningu pealt eriline mägede kunn ma olla ei tohiks. Saigi valitud väga konservatiivne strateegia, sest muidu võis lihtsalt juhtuda, et tõusu keskosas olevast 29% lõigust ülesse ei saa. Teadsin, et jalg on reedesest jõukast endiselt pehme ja lõigi suht kiirelt seierid punasesse. Alustasin tegelikult hästi aga siis lõin vedelaks ja tõmbasin kässeri peale. 12-15% lõigud olid nagu enamvähem, aga kui ikka püstloodi ülesse keeras, siis need 80kg väga liikuda ei tahtnud. Samas eks ma ikka vähe säästureziimil olin, see ronimine on ikka enesekindluse asi ja mida pole seda pole hetkel. Numbritest rääkides siis 392w on isiklik 5min power. Kuigi detsembris sai Fuertel väga sarnaseid numbreid hoitud läbi nina hingates :). Hetkel tuleb rahul olla, sest alla 6 min oli eesmärk ja selle täitsin aga koht on päris kehva - 19. Nädala pärast on järgmine andmine - 800m ja keskmine tõusunurk 22%.

Hill: Portland
Pikkus: 1,8km
Keskmine nurk: 6,5%
Aeg: 5:50
Koht: 19

This is it!

Viis aastat tagasi septembris Inglismaale jõudes istusin köögis ning vaatasin bucs.org.uk kodulehte. Lappasin vanu protokolle ja enda üllatuseks ei tundunudki need ajad nii kõvad seal. Tuli naeratus näole ja mõtlesin endamisi, et ühe medali võtan vähemalt... Nüüd 5 aastat hiljem lappan jällegi protokolle ja Martin Kummi nimel ühetegi medalit ei ole! Veel enamgi, kõrgemaks kohaks on alles 8. Seegi on saavutatud päeval, mida mäletan kui eilset... seda valu on lihtsalt võimatu unustada. Samas võib öelda, et olen stabiilne olnud, ehk siis kõik võistlused, kus stardis käidud, olen top 10 lähedal. Keskmisel tasemel nagu polegi viga, aga seda eneseületust pole olnud...või noh vähemalt kohaliselt see ei kajastu. Kindlasti olen olnud väga heas vormis ja seda just 2010. aastal kui medalist lahutas 38s. Tugev astma hoog aga ei võimaldanud enamat 8 kohast. Sellele järgnes igasuguse sporditegemise põlastus. Järgnenud 10 kuu jooksul aga tuli vaikselt isu tagasi ja see tipnes matkaga Eesti-Inglismaa. Sealt edasi tundus loogiline treeningute jätkamine ja aprilliks olin jällegi piisavas vormis, et kahel korral top 10 sõita. Ülikool oli rahul, ja ise ka enamvähem, sest sellest treenitusest oli raske rohkemat tahta. 

Viimased kuud olen otsinud vastust küsimusele, et mis edasi? Kas tunnistada ennast liiga ambitsioonikaks ja vanduda alla püstitatud eesmärgile või anda viimane lahing? It aint over before fat lady sings... Kui päris aus olla siis praegusest seisust medalitele tõusta tundub peaaegu võimatu. Kui panna asju numbritesse, siis selle aasta 10 mile meistrikatel hoidsin keskmist watti 340-350, et võidelda medalite eest on vaja minimaalselt 380w - seda siis 76kg võistluskaalu juures. 40w lisamine aastaga on sisuliselt võimatu eriti kui tegu pole täiesti treenimata sportlasega. Eelmine hooaeg õnnestus juurde treenida ~25w. Seda enamasti põhja ladumise käigus, sest intensiivsusega tegeleda kahjuks väga ei jõudnud. Nende lõikudega, mis sõitsin, sain juurde vast ~5w ehk siis suures laastus võib rääkida kasutamata reservidest umbes ~20w väärtuses. Samas oli selle aasta possa oluliselt vähem aerodünaamilisem kui varasemalt. Lihtsalt polnud aega possas piisavalt sõita ja asendit piisavalt muuta. Seega siin on väike varu. Samas tuleb arvestada, et paari viimase kuu jooksul olen ratast näinud ainult telekast, ehk siis oletatav 20min võimsus võiks olla ~310w hetkel. Seega on jutt juba minimaalselt 70w lisamisest mitte just kõige kogenematule sportlasele. See teeb 10w kuus :D. Igaüks kes on vähegi trenni teinud ja teab poweri numbritest midagigi, nõustub minuga, et see on peaaegu võimatu...

Samas see on minu viimane võimalus ja peale pikka kaalumist otsustasin, et seni kaua kui aprilli lõpus kellad kinni löödud pole, on mul võimalus. Tahan kaasa teha maksimum programmi, ehk siis oktoobri lõpus plaanin sõita ülikoolide mäkke ronimise võistlused. Kuidas see asi kõik välja nägema hakkab, ma veel ei tea. Ideaalis oleks hea, kui ma saaksin keskenduda ainult ülikoolile ja treenimisele ning ei peaks jooksvate planeerimistega tegelema, kuid paraku ei tundu abiväe tekitamine enda kõrvale majanduslikult ikkagi reaalne. Üks on aga kindel ilma lahinguta ma siit ei lahku!

NB! Ja eriti motiveeriv on see, et mul pole isegi võistlusratast :D

Kirjutamisteni,

MArtyn

Kohalikus Echos

Meil oli suur au võõrustada 6 liikmelist Islandi kergejõustiku olümipakoondist. Minu jaoks oli see eriti huvitav, sest olen kokkupuutnud erinevate sportlaste ja probleemidega, kuid nii lähedalt OM'i veel nuusutanud ei olnud. Muidugi ei olnud me osa ametlikust delegatsioonist aga põnev oli kuulata ja vaadata kuidas inimeste elu on sätitud ainult ühe eesmärgi nimel, mis juhtub pärast võistluste lõppemist pole tähtis. Meie ülesanne oli neid sõna otses mõttes kandikul kanda. Kõik mida nad tahtsid nad said. Selles suhtes ideaalsemat keskonda oleks neil raske otsida. Eemal suurest kärast/mürast samas piisavalt lähedal, et melus sees olla.

Loodame, et 4 aasta pärast Rios õnnestub Olümpiamänge veelgi lähemalt vaadata... 

Mõned spordi rohked päevad on veel jäänud, nii et võtame neist maksimumi! :)


MArtyn

Achilka triplanar venitused

Venitused

Nii Marko, seal on palju muud juttu ka aga vast saad olulise kätte. Tegemist on klippidega ühe tunnustatud USA venna seminarilt, nii et proovi kõigepealt neid harjutusi :)

Venitust peaksid tundma tagumises achilkas aga pole üldse välistatud, et tunned mõlemas :)

 

Harjutused

Väga lihtsad ja sobivad hästi jooksu soojenduseks. Samas võid teha ka eraldi oma jõusaali kava sisse.

 

 PS! vabandan, et videod valet pidi on :D

 PSS! Neid videosid ja selle bloggi sisu EI TOHI jagada ilma minu teadmata ja nõusolekuta!

MArtyn

Super puss müügiks!

Siin blogis muidugi rohkem pilte ka sellest rattast aga üks pilt mis kiiruga leidsin. Peaks andma esmamulje ning kellel rohkem huvi saab ühendust võtta 58161016 :)



MArtyn

Kermesse

Sai kiirteel edasi-tagasi sõitmisest villand ning kuna juba mõnda aega oli tahtmine grupisõitu proovida, siis saigi vokk kohaliku kermesse starti veeretetud. Võistluse fomaadist niipalju, et kokku läks rajale 4 gruppi. Kõige tugevamamat gruppi nimetatakse Scratch ning see lastakse rajale esimesena ning siis ülejäänud grupid. Scratch grupi eesmärk on eesolevad gupid ringiga kinni püüda. Mina regasin ennast ikka kõige tugevamasse seltskonda, sest mõtlesin, et isegi kui nad mind maha raputavad, siis sealt on vast kõige parem õppida. Sõit toimus 4km pikkusel kolme vasakpöördega ringil. Algus oli minu jaoks suht keeruline, sest kohe keerati temps peale ja mul ei olnud ikka õrna aimu ka mis toimub ja kuidas sõitma peab. Kuna ma soojendust teha ei jõdnud siis esimesed paar ringi olid minu jaoks päris rasked ja tundus, et mind jäetakse varsti maha. Kui end soojaks sõitsin, siis sain aru, et jalg on päris terav ja otsustasin, et äraminekut ei ürita ja kaasa ka ei lähe. Tahtsin näha, kas suudan ja oskan finishis sprintida. Umbes poole sõidu peal oli mul valida, kas sõita minu eesolija tagarattase (sest ta vajus mulle peale) või minna natukene vasakule, mida ma otsustasin ka teha. Kahjuks oli seal üks kutt, kes oma lenksuga mulle vastu jalga vajus ja sealt polnud enam midagi muud kui kuulsin seljataga pauku... pagan. Vabandasin pärast sõitu ja õnneks sai kutt aru, et mul ei olnud midagi muud teha ning vigastusedki ei olnud tõsised. Enda sõit läks järjest paremaks ning hakkasin võtma rohkem vahetusi. Umbes poolteist ringi enne lõppu said 2 venda minema ja keegi neile väga järgi minna ei tahtnud. Otsustaisn, et pole minu asi ja las keegi teine teeb töö ära. Mingil hetkel kui olin oma vedamist ees lõpetamas keerasin hea lauluga kurvi, vaatasin taha ja olin üksi vahe järgmistega mingi 10m. Mõeldud tehtud punn põhja ja kahele esimesele järgi. Suht lihtsalt ja kiiresti sõitin vahe tasa aga oma lollusest lähenesin neile liiga kiiresti ning selleks ajaks kui ma jõudsin öelda "lets go!" olin ma mingi 20m vahega üksi ees. Lasin jala sirgu ja päris tükkaega ootasin neid järele. Kui nad mulle rattase jõudsid, sõitsime pool ringi koos, aga kuna pundis hakkasid vennad tööle ja teised 2 ei tundunud väga värsked, siis lasin jala sirgu. Viimasel ringil teadsin, kelle taha peab hoidma, ning see õnnestus kenasti. Finishi sirgel kui vend püsti tõusis ja panema hakkas, siis tundsin ennast üli hästi. Vaatasin, et temps hakkab kukkuma ja avasin oma sprindi...aga pagan liiga vara läksin. Ei suutnud ikka kannatada. Sain mingi pool ratast edu aga tal oli üks käik veel varuks ja pani mulle ära. Kahjuks ei olnud meie sprint võidu peale, kuna me ei suutnud püüda meie ees olnud gruppi, aga sellegi poolest väga huvitav kogemus ja kindlasti tahaks uuesti sõita.

MArtyn

BUCS 25mile

Post on viibinud seetõttu, et ametlikud tulemused pole ikka veel väljas, aga mis seal ikka, sõit on tehtud ja seda mina enam muuta ei saa. Probleem, miks tulemused viibivad on lihtne, 2 meest said DSQ ja paraku olid need esimese ja teise koha vennad. Neid süüdistatakse üksteise tuules sõitmises ja "pacimises". Pikemalt ei hakkaks sellesse teemasse laskuma muidu läheb jutt maru pikaks :)

Enda võistlus läks enamvähem nii nagu arvata oli. Ilm oli kõike muud kui rattavõistluseks sobilik. Stardijoonel oli temperatuur 7 kraadi. Eelneva nädalavahetuse jama ei tahtnud korrata ning olin seekord varakult joone juures värisemas. Sõna otseses mõttes värisesin, sest nii külm oli! Kui stardist minema sain, siis tundus see nagu õnnistus ning värinad läksid paari minutiga üle. Tuule vastu aga ei aidanud väga miski, see oli mega tugev ja läbi õhukese kombe tundsin veel tükk aega justkui võistleks antarktikas. 

 Iseenesest meeldib see rada mulle väga. Alguses väike langus, kus kiiruse sai kenasti 60km/h ja seda kannatas hoida päris pikalt. Teadsin, et esimesed 20km on alla tuult ja seega ei tohi end päris rihmaks sõita. Ilma powerita oleks see väga keeruline olnud, sest kes siis alla tuult kiiresti sõita ei taha! Teadsin, et viimased 10-15km saavad minu jaoks väga rasked olema, sest lihtsalt pole nii pikalt ammu sõitnud ja seda enam TT possas. Seega alustasingi suhteliselt rahulikult hoides powerit 300w juures. 20 minuti möödudes panin sisse geeli, sest teadsin, et pärast lihtsalt enam ei jõua. Seda õppisin 2 aastat tagasi kui samal rajal võistlesin, et tagasi tulles on tuulega võitlemist liiga palju. Pöördes olin 26:43'ga, mis tegi keskmiseks kiiruseks 47km/h (av 307w). Plaan nägi ette, et nüüd hakkab võistlus pihta, sest vastu/külje tuules on väga lihtne aega kaotada. Hakkasin siis vaikselt watte tõstma aga varsti sai selgeks, et piir mille peal "sõidan" on väga õhuke ning kui selle ületan olen üks suur kramp! Mis tulema pidi, see tuli, aga õnneks mitte enne kui 4-5km finishist. See on huvitav tunne kui alguses hakkavad üksikud kiud krampi kiskuma ning seejärel läheb terve lihas. Lõpuni jäi 2km kui käis plõks ning terve vasak jalg põlvest allapoole oli kui üks sirge pulk. Kuna parem jalg toimis, siis panin nii palju edasi kui võimalik. Sellele vaatamata hoidsin distantsi teisel poolel tuulega võideldes keskmiseks 346w. Kohati oli tuul ikka tõesti karm, alustasid tee sisemisest äärest ning järgmisel hetkel leidsid ennast keset teed lootuses, et tagant tulev auto näeb sind ja ei taha kohe mööda sõita. Selles mõttes polnud just kõige nauditavam võistlus aga õnneks lõppes kõik õnnelikult. Aeg 55:19 ja viimaste andmete järgi 7 koht. Numbrite poolest 325w, 43,7km/h ja kadents 103. 

Järgmine eesmärk on ka juba paigas ning see ootab teostamist Eestis :)

MArtyn

Interval Name	Duration	Distance (km)	Work (kJ)	Average Power (watts)	xPower (watts)	Max Power (watts)	Average Heart Rate (bpm)	95% Heartrate (bpm)	Average Cadence (rpm)	Average Speed (kph)	Aerobic Decoupling (%)
1	26:43	20.9	493	307	309	520	0	0	105	47.0	0.00
2	17:28	12.2	352	336	331	621	0	0	102	41.8	0.00
3	08:05	5.2	162	334	326	399	0	0	99	38.7	0.00
4	03:01	2.0	67	370	341	472	0	0	97	39.5	0.00

Ülikoolide meistrikad 10 miili

Nüüd kui ametlik protokoll on väljas, siis võib võistluse kokku võtta. Hommik möödus reisimise tähe all, aga õnneks olid korraldajad arvestanud, et seltskond tuleb kohale üle kogu UK ja seega toimus  start pealelõunal. Võistluskeskusesse jõudsin umbes 3h enne oma starti, edasi rutiine allkirja andmine ja numbri saamine. Rajaga tutvumisringi tehes erilist võistlushimu küll ei tekkinud - 8 kraadi ja vihmasadu. Mida aeg edasi, seda paremaks läks ilm ning ühel hetkel tuli ka päike välja. Pakkisin oma asjad lahti ja mõtlesin, et teen rattaga väikse tiiru enne kui puki peale lähen. Siis aga selgus halb üllatus, nimelt kett ja kassett ei sobinud kokku. Kuna kettal oli peal suht uus kassett, siis ei pidanud vajalikuks seda vahetada ning paningi peale ainult uue keti. Paraku olid ilmad siin viimastel päevad väga kehvad ning seega ei tahtnud täisvarustuses ratast välja viia. Trennidki tegin teise rattaga toas pukil. Kui keti peale panin, siis stendis kõik toimis, aga päris võimsusel üksi käik peal ei seisnud. Üritasin keti pingutamisega olukorda parandada, aga kuna ketas istus täpselt pidurite vahel, siis ketta liigutamisel hakkas ta vastu patju käima. Ega mul siis muud üle ei jäänud kui olukorraga leppida ja endale selgeks teha, et neist oludest tuleb maksimum võtta. Starti jõudsin 4 sekundit enne kella kukkumist, üks jalg veel pedaalilt lahti. Õnneks seekord mu vähe vigased pedaalid otsustasid koostööd teha ja sain jala kenasti sisse.

Teadsin, et pean alustama rahulikult, seega vaatasin koguaeg powermeetri numbreid, et ennast tagasi hoida. Paari minutiga sai selgeks, et minek on väga hea, tundsin ennast üli mugavalt ja jalad tegid ise tööd. Kui käigud hakkasid hüppama, siis ma ei lasknud end sellest üldse häirida, ja nii kui hüppas korra, vahetasin käiku lootuses, et järgmise hamba peal seisab jälle minutikese. Ma ei kujuta ette mitu korda ma selle 10 miili jooksul käike vahetasin, aga igaljuhul oli seda palju :) Tagasipöördeks olin kätte saanud juba minuti ja 2 minutit varem startinud mehed. Siis hakkas selgeks saama, et keti hüppamisest on hulluks läinud ka powermeeter. Numbrid mis nägin, olid muidugi kenad, aga paraku nii võimas ma pole. Tegin zero, aga midagi ei muutunud. Peale pööret ootasin vastu tuult, aga seda polnud, või vähemalt ma ei tundnud oluliselt midagi. Endiselt tundsin ennast liiga hästi ning üritasin vaikselt juurde panna, aga toimiva käigu leidmine oli keeruline. Nii ma siis lähenesingi viimastele kilomeetritele, kus jällegi oleks pidanud olema vastu tuul, mida ei olnud. Sain ennast lõpuks ikkagi hingeldama aga mitte päris tühjaks. Midagi taga nutma ei jää, tegin korraliku ja targa sõidu ning tasuks 10. koht aeg 22:15.



1) Wojciech Szlachta 21:15
2) Matt Rossiter 21:36
3) Xavier Disley 21:42
4) Anton Aro 21:46
5) Will Rudgard 21:52
6) Sebastian Pancratz 22:03
7) Toby Weatherall 22:09
8) Jack Green 22:12
9) Matthew Forstun 22:14
10 Martin Kumm 22:15
10) Michael Thelwell 22:15
12) James Dixon 22:17
13) Daniel Arblaster 22:22
14) Dan Ahearn 22:33
15) Alexander King 22:39
16) Edmund Bradbury 22:40
17) George Crammond 22:42
18) Tristan Grigalis 22:46
19) Jack Peasgood 22:47
20) Richard Palmer 23:06

Laupäeval ees ootamas 25 mile (40km). Suuri lootusi siin ei hellita, aga on suht kindel, et vorm läheb iga päevaga veidi paremaks, niiet lahingu annan igal juhul :)


MArtyn

Starts list

Stardinimekiri tuli täna välja ja oh üllatust, saan meeste arvestuses rajale 4'na. Kõige parem see muidugi ei ole, sest põhivennad lähevad rajale 30-60min hiljem ja selle ajaga võivad olud üksjagu muutuda. Samas ilmateade lubab vihma ja suht külma ilma ning muutumine peaks toimuma minu stardi ajal, nii et võibolla saab varajasest stardist isegi kasu lõigata.

Tegin väikese top 15 ennustuse:

1-6

1) Xavier Disley

2) Wojciech Szlachta

3) Sebastian Pancratz

4) Dan Ahearn

5) Anton Aro

6-10

James Dixon

Matthew Forstun

Toby Weatherall

Will Rudgard

10-15

Martin Kumm

Ryan MacLachlan

Richard Palmer

Daniel Arblaster

George Crammond

Tristan Grigalis

Edmund Bradbury

Kirjutamisteini,
MArtyn