Nädalavahetus Stuart McGill'ga

Möödunud nädalavahetusel õnnestus kuulata sellise mehe nagu professor Stuart McGill seminari. Stu on viimase 30 aasta jooksul avaldanud üle 300 teadusliku artikli teemadel nagu alaselja funktsioon, alaselja vigastuste mehaanika, alaselja taastusravi programmid, vigastuste ennetamise strateegiad ja saavutusspordi treeningmetoodikad alaselja probleemide korral. Lisaks on ta avaldnud 2 raamatud ja 2 DVD-d. Ta on alaselja biomehaanika ja kinesioloogia Guru. Ta on mees, kes saab nädalas üle 200 koostöö pakkumise erinevatelt tippsortlastelt ja tiimidelt. Ta on mees, kelle andmebaasis on enamus viimase 30 aasta spordi superstaaride erinevate laboratoorsete katsete tulemused. Ühesõnaga tal on olnud võimalused ja aeg uurida, ning erinevalt paljudest teistest tipp spetsialistidest ei hoia ta oma tähelepanekuid endale. Kõige tähtsam tema suure töö juures on see, et ta on suutnud kõik saadud info tuua tavainimesele kättesaadavaks.

Kõigest ma muidugi kirjutada ei jõua aga toon välja mõned mõtted.

Väga palju on ajakirjades, TV's ja foorumites juttu olnud kerelihaste tähtsusest. See kõik on tore ja õige aga tihti räägitakse asjadest ikkagi vales võtmes. Soorituslikust asbektist ei oma rectus abdominis (kõhusirglihas) nii tähtsat rolli kui seda arvatakse ja sellest tulenevalt ka treenitakse. Jah see lihas näeb trimmituna kena välja aga see on ka kõik. Kui rectus oleks loodud põhiliseks vaagna painutajaks ja lülisamba stabiliseerijaks siis tema ehitus oleks hoopis teistsugune (midagi sarnast reie tagakülje lihastele). Sellisel kujul nagu ta inimestel on, täidab ta ainult ühte eemärki ja seda internal/external oblique (külgmised kõgulihased) tuleva energia talletamine ja edasi kandmine. Tähtsam ja palju keerulisem töö tuleb ära teha aga külgmistel kõhulihastel. Just neil on ülesandeks alaselja stabiliseerimine ja tehtavaks tööks ette valmistamine. Kuna aga meie treeningud on väga rectus abdominis kesksed, siis külgmised kõhulihased on tihtipeale täiesti "maha keeratud" ja on üks suurtest biomehaanika puudujääkidest, mis põhjustab alaselja vaegusi nii tippsportlastel kui ka tavainimestel. Siin võib tuua ühe väikese erandi ja mul on hea meel tõdeda, et minu magistritöö tulemuste ja lühikese aruteluga nõustus ka Stu. Nimelt ei oma kerelihaste treenitus nii suurt rolli ratturite jaoks. Sellest võiks kirjutada pikemalt aga lühidalt öeldes ei täheda see seda, et ratturitel alaseljaga probleeme pole... on küll, ja palju, aga põhjused on mõneti teised, kuid selle jätan järgmiseks aruteluks.

Keskmine- ja suur tuharalihas on väga paljude alajäseme ja alaselja probleemide otsene põhjustaja. See on suhteliselt keerukas protsess aga lühidalt öeldes on meie ajul suurepärane võime lihaseid "maha keerata". Ehk siis kui ei neid ei kasutata, defineerib aju, et neid pole vaja. Tänapäeva ühiskond on muutunud väga istuvaks ja passiivseks. Siit minu küsimus: Mille peal me istume? Jah me istume suure ja keskmise tuharalihase peal ning võib mööduda tunde, mil me neid lihaseid ei kasuta. Nüüd lisame siia veel jalgrattaspordi ning saamegi kompoti, kus kogu vaagna sirgestamine tehakase ära reie tagakülje- ja seljalihastega, mitte sihtotstarbeliste tuharalihastega. See "välja lülitamine" läheb aga kiiresti kinemaatilist ketti mööda kehas nii ülesse kui alla ning nõrgimas kohas lööb probleem välja. Nagu eelnevalt kirjutasin on see väga lihtsustatud kirjeldus, kuid mõtteainet treenigute planeerimisel peaks siit saama.

Nagu Stu ise ütles, siis 90. ndate aastate keskel töötas ta koos sellise tagasihoidliku NBA tiimiga nagu Chicago Bulls! :) Superstaar Michal Jordan ei treeninud kunagi kangiga suurte raskustega, sest selleks polnud vajadust. Kui tahad saada kiireks siis treeni kiirust ja see on puhtsalt ajutegevuse tulemus. See plahvatus, mis tuli tema tuharatest ja kerelihastest, oli see, mis võimaldas tal vabaviske joonelt pealt panna. Kangiga võib treenida tugevaks, aga mitte kiireks ja teravaks, see töö tuleb kõik ära teha meeletu keskendumise ja ilma raskusteta, sest ainult nii on inimene võimeline kasutama kogu oma neuroloogilist potensiaali. See on metoodika mida ta kasutab kõigi oma sprinteritega, kes tema käest nõu on küsinud ja selles nimistus on mitmeid OM ja MM medaliomanike.

Alati julge küsida enda käest, mis on selle treeningu eesmärk ja kui sa vastust ei tea, siis sellel treeningul puudub mõte.

Ülal kirjutatu on lühikene mix minu ja Stuart McGill'i mõtetest.

Parimat,
MArtyn

Kui vaid läbitud kilomeetrid sõidumeheks teeks...

Mõtlesin, et võtaks viimased kuud numbritena kokku, siis oleks endalgi hea järge pidada.

Aktiivselt hakkasin rattaga sõitma juulist, ehk siis "hooaeg" on kestnud 7 kuud.

Juulist septembri alguseni sai läbitud umbes 2500km (kuna enda rattal komput peal polnud, siis raske täpsemalt öelda)

"Rattaga Inglismaale Kooli" umbes 2300km.

Oktoober: 656km ja 22h30

November: 823km ja 25h20

Detsember: 1536km ja 43h10

Jaanuar: 1314km ja 42h45

Kokku: 9100km :)

Sellist kilometraazi pole enne kunagi ühe "hooaja" jooksul välja vändanud (ja "hooaeg" pole veel alanudki!!) ning füüsiline seisundki ei ole kõige kehvem. Samas tean, et järgmise paari kuuga läheb seisund sirgjoones allamäge, kuid küll ta suve jooksul jälle paremaks läheb.

Peab tunnistama, et talv on ka siiamaile jõudnud ja temperatuurid 0 kraadi ümber trenne just väga nauditavaks ei tee. Kuid koduseid uudiseid lugedes mul midagi väga viriseda pole, nii et ronin aga jälle sadulasse... :)


Head külmetamist,
MArtyn