Uus elu

Läbi on saanud 5 aastat kestnud elu Inglismaal. Uskumatu aga jah... 5 aastat läks nii kiiresti, et mäletan oma esimesi päevi seal, justkui oleks see eile olnud. Läksin sinna ühe eesmärgiga ja see oli omandada nii palju tarkust kui vōimalik, et siis ühel hetkel, kui välja teenitud vōimalus avaneb, olla abiks sportlastele nende teel tähtede poole. Vōin rahul olla, sest suutsin seda kurssi hoida ning koolile lisaks vōetud umbes 15 seminari/konverentsi on selle tōestuseks. Mul on veel palju ōppida ja areneda, kuid olen kindel, et minu baas on väga tugev ja siit on hea edasi minna. Just seda sama pōhimōtet silmas pidades tegin ka järgmise sammu ja valisin töökohaks Baseli Šveitsis. Valisin kindlasti raskeima variandi, aga loodan, et 5-10 aasta pärast vōin öelda, et ainuōige valiku. Miks raske variant? Esiteks siia tulles, ei räägi ma sisuliselt sōnagi saksa keelt, rääkimata sveitši dialektist. Teiseks on süsteemid siin väga karmid (lähemalt ei hakka kirjutama, sest 100% ei saa veel isegi kōigest aru). Peamine pōhjus, miks siia tulin, on minu uus "boss" Dr Erman Kûçûk (jah Šveitis on kiropraktikud ametlikult doktorid ning oled seaduse poolt kohustatud seda nime kasutama). Ta on töötanud ~15 aastat väga kōrgel tasemel tippsportlasega ja olen kindel, et mul on temalt palju ōppida. Lisaks ei ole just paljudel kohe peale lōpetamist vōimalik hakata tegelema profitiimiga, siinkohal EHC Basel Sharks. Esialgu vaid mōned päevad nädalas, aga usun, et järgmiseks hooajaks suudan end rohkem pingi servale vōidelda ;) Ega ma hokist väga palju ei tea, aga ōnneks on mängijad lahedad, ja tundub, et vōtavad mind vaikselt omaks. Meil on kaks kanada kutti tiimis ja huvitav on vaadata, kuidas nad füüsilistel katsetel saavad, nii et tolmab, aga kui mängus uisud alla panevad siis hakkab juhtuma... :)

Järgmise 3 kuu plaan on kindlalt paigas. Hommikul kella 8st kuni 12ni on saksa keele intensiivkursus (jah iga hommik) ning 13.00-17.00 töö kliinikus. Teisipäeviti on hoki mängud, ja kui on kodumäng, siis on vaja hallis kohal olla. Igav ei tohiks hakata ja ootan juba pōnevusega, millal päris action pihta hakkab... Hetkel ootan oma kooli dokumentide läbi puremist Šveitsi bürokraatia masina poolt!

Kena sügist :)

MArtyn

2013 hooaja kokkuvōte

Tervitused!

Olen seda blogi positust pikkaaega plaaninud aga kuidagi pole kirjutamiseni jōudnud...

Üritan lühidalt järjekordse hooaja kokkuvōtta. Minu vōistlushooajad on tavapäraselt väga lühikesed ja nii oli ka 2013. aasta. See hooaeg kolm ja pool vōistlust, pole just palju 12 kuu peale. Kes on eelnevalt lugenud minu blogi, siis on märganud, et treenin iga aasta natukene erinevalt ja aasta aastalt vähem, kuid samas saan kindlalt öelda, et nii hea olen olnud vaid korra - 2010 aastal! Suurim muudatus, mis see aasta tehtud sai, oli minu toitumine ja selle eest pean ma äitäh ütlema Liinale, kes on koolitanud ennast tōeliseks eksperdiks selles vallas. Ma ei ole kunagi kaalunud 75kg ilma dieedil olemata! Praegu olen ma seda püsivalt ja enesetunne on väga hea... :)

Tōsisemalt treenima hakkasin jaanuari kuus ehk umbes 3,5 kuud enne pōhivōistlust. Septembrist kuni jaanuarini liigutasin keskmiselt 2h nädalas. Kuna kasutan 3 aastat powermeetrit oma treeningute ülesehitamiseks ja näpuga järje ajamiseks, siis oli väga selge ülevaade olemas, mida ja kuna on vaja teha. Nagu tavaliselt algas hooaeg 20 minutise testiga ratta seljas, et alguse numbrid paika saada. Esimese testi 310w just väga palju enesekindlust ei andnud, aga unistaja nagu ma olen, uskusin ikkagi, et 350w peaks 10 mile keskmiseks vōimalik olema. Sellest kuidas treeningud täpsemalt ülesse ehitatud olid vōib lugeda "sisukad ootusärevus".

UK üliōpilaste meistrikatele eelnevad 4 nd treenisin Hispaanias Torremolinoses. Esimese nädala koos 21 CC Triatloni klubiga ja eesmärgiks vähe pikemad trennid, kuhu olid sisse visatud intervallid, kas siis TT possas, vōi mäed. Võin vabalt öelda, et järgnevad 2 nädalat olid mu elu raskemad...vōtsin teadlikult suuri riske ja panin puid alla nii palju kui vōimalik. 14 päevaga 8 ülikōrge intensiivsusega treeningut (2x20' (esimene maks pingutus, teine FTP ehk siis 95% i:10') 5x5' i:3' @360w ja 2x10x1' (see on üks valus treening... 60" vōib ikka väga pikk olla ja puhkusena niiiii lühike. Nende trennidega suutsin ennast täiesti tühjaks sōita ja mitu korda oli raskusi koju tiksumisega...). Kōige pikem trenn selle perioodi vältel oli 1h40 nii, et mahtu sisuliselt ei olnud, ainult intensiivsus. 3 korda oli tunne, et nüüd on lagi käes ja enam ei jaksa, puud hakkavad otsa saama ja leek on liiga suur... aga igakord läksin välja ja sōitsin kava 100% ära! Kōige suurem ärevus oli hinges enne viimast lōgutrenni (2x10x1') kui hommikul ärgates olin ikka jumala sodi - jalad pakud, pea paks ja ainuke mōte peas oli: saaks magada! Kuna teadsin, et kohe on kōik, ja olin siiamaani hakkama saanud, pean ka selle ära tegema! Ja tegingi! Väljatulek sellest muidugi vōttis paar päeva, aga sellel polnud enam vahet. Teadsin, et varasemalt olen suutmud 7 päevaga kenasti ära taastuda, aga samas nii miinuses polnud kunagi ka ühegi numbri järgi olnud. 3 päeva enne pōhi starti tegin tavapärase lahtisōidu, mis sisaldas 4x3' i3' erinevatel vōimsustel ja see ei olnud üldse veel kerge ja mōnus, kuid suutisn eesmärgid täis sōita. Inglismaale tagasi lendasin vōistluspäeva eel ōhtul ning alles siis sain katsuda esimest korda vōistlusjookse. Hommikul oli äratus vara, sest pidin 3h seminaril olema ja siis juba Oxfordi poole.

Ratast joonele lükates polnud ōrna aimu ka, kuidas minema hakkab... Kasutasin täiesti uut kombet, mida polnud kunagi proovinud, lisaks vōōrad jooskud, eelnev reisimine ning vōistluskogemuse puudumine! Olin ju treeninud ainult 3 kuud ja enamus sellest ajast väsinuna ja mitte väga kiiretel teedel (Torremolinoses on väga raske leida enamvähem sirget tōusudeta teed). Esimese km järel oli selge, et kōik on OK! Jalad head, ōhk käib läbi ja kiirust on niii palju, et hakkasin kohe kartma, et lähen liiga vōimsalt. Mōnus. Lōpuks 10-11. koha jagamine ja vōitjale kaotust 1:14. Sellega polnud ma üldse rahul ja olin enda peale kuri, kuna ma lihsalt ei suutnud häid jalgu ära kasutada. Powermeeter näitas 350w aga julgen väita, et seal oli vähemalt 15w varu...minu kaalu juures on see umbes 23-25". Vōidumees oli teisest masinaklassist ning ta on teada kui üks tugevamaid TT mehi UK's, nii et talle kaotada pole häbi, aga kaotus oleks pidanud olema alla minuti.


25mile üliōpilaste meistrikateni oli 7 päeva ja otsustasin, et kōige suurem probleem praegu on vōistlus kogemus ning teen nädala keskel ühe klubi 10mile vōistluse. Kohale jōudes ootasid mind ees paar kohaliku TT ässa ja see lōi adeka veits ülesse. Sooja teha ei jōudnud, ratas kokku ja joonele. Jällegi super jalad! Vaatasin PM numbreid ja mōtlesin, et krt vaatame kaua ma neid hoida jaksan...370w ei ole just tavaline minu jaoks, eriti kui 3 kuud tagasi hoidsin sama raja peal 310w! Tagasi pöördes jäi auto ette ja sinna läks ~10 " (see on suur ringtee läbi linna, mille läbimine on umbes 50").  Siis sain kätte 3 min enne startinud paari! Ja ikka numbrid suured ning oodatud vastutuult polnud...imeline! Selline surematuse tunne. Umbes 3 km enne lōppu hakkasin tundma väikest väsimust ning otsustasin end mitte pildituks sōita (25 mile ainult 2 päeva pärast) ja lasin veidi järgi. Kuna see on mul "kodurada", kus olen vōistelnud ja treeninud sadu kordi, siis rekordid suht teada. Kui seni polnud ma suutnud seal alla 23' minna, siis seekord kohe 22:08 oli ikka kōva pauk eriti kui teine koht kaotas 56". Reaalselt jäi mul varu ~ 20" (pöördes auto ja natuke jäi lōpus sisse ka) mis oleks tähendanud aega alla 22' ja seda suudavad seal vähesed! Olin ōnnelik...

25mile eraldist palju rääkida ei ole. Tegin ühe suure vea...nimelt ei käinud ma kiropraktiku käe alt läbi peale klubi vōistluse vōitu ja nii jäi vaagen paika panemata. Juba vōistlusele sōites tundsin, et midagi on valesti. Soojenduse tegin ära ja tundus ok. Esimesed 5 km vōistlusest oli väga hea olla ja siis käis vasakust vaagna liigesest krōps ja kogu vasak jalg läks reserv reziimile...ning lōpuks ka krambid. Tiksusin lōpuni aga millegi nimel pingutada enam polnud, seat teadsin, et neuroloogiliselt on vasak pool lukus ja sealt tagasi ei tule...

Midagi taga nutma ei jää, tegin absoluutselt kōik, mis sain, ja olin heas vormis. Eesmärk, mis 5 aastat tagasi püstitatud sai - medal, jäi küll saamata. Tagasi vaadates oli selleks reaalne variant olemas 2010. aastal, aga siis rikkus astma hea sōidu. Tase on seal tōesti kōva ning tuleb rahule jääda, et suutsin ennast 3 korral esi 10sse sōita. 

Mis nüüd edasi...?

On üks ammune eesmärk, aga see peab ilmselt veel ootama, sest sinna oleks oluliselt suuremaid numbreid vaja, aga usun, et 3 aasta jooksul teen selle ära :)

Kirjutamisteni,

MArtyn

Ankle mobilisation

Kui on küsimusi, andke julgelt teada :)


Parimat,
MArtyn

Ice compression

Tervitused,

Vahelduseks väike videoklipp, kuidas jalgu turgutada. 

Mõned näpunäited, mis videos mainimata jäid:

1) Mida kauem plaanid külma peal hoida, seda vähem jõudu kasuta kompressiooni tegemisel.

2) Pärast külma väldi järske liigutusi ja põrandalt asjade võtmist. Kuna lihas on külm, siis on vigastuse  oht.

3) ÄRA kasuta geeliga külmakotte! Jää on kõige parem.

Parimat,

MArtyn

Näpuga järge ajamas

Kiire ülevaade viimastest päevadest.

Laupäeval sõitsin võistlusimitatsiooni treeningu, mis sisaldas 2x20’. Esimene nii kõvasti kui masinavärk lubab ja teine umbes 310w ehk siis ülemise läve piiri peal. Leidsin endale siin päris hea ringi kus sõita. Palju ringteid, üks osa on 2-3% tõusu, millele järgeb kiirem osa. Ühesõnaga väga hea ring kui arvestada 20. aprillil toimuvaid üliõpilaste meistrikaid. Kui hommikul ärgates jalad ikka valusad on ja karke alla võtta ei taha, siis suuri numbreid unistada ei maksa. Lähtuvalt sellest seadsingi endale eesmärgi, et numbreid ei vahi ja annan nii palju tuld kui jalad kannavad. 20 sekundit oli päris hea :) pärast seda aga olid jalad ikka väga kehvad...Lõpuks pressisin 325w välja, mida ei ole kaugeltki palju aga nende jalgadega enamat loota oleks natsa narr. Teise 20’ pigistasin 306w, pärast mida olin ikka täitsa kotis. Õhtust olemist ja järgmist päeva ei taha meenutadagi...

Seejärel võtsin 2 päeva vähe kergemalt, et jalad uuesti alla saada ning täneseks oli juba enamvähem enesetunne.

Tänane 5x5’ @360w i:3’ aga palju rõõmu samuti ei pakkunud. Otsustasin, et maksu mis maksab, aga need 5 seeriat ma sõidan täna ära, sest lihtsalt hädasti on vaja pikka intervalltööd. Seega lasin powerit kohe alguses alla, lootuses et nii kannatab ehk ära. 5 seeria keskmiseks tuli 348w (np 331w) mis on ikka pehmelt öeldes sitt...

Koju jõudes istusin esimese asjana arvuti taha ja hakkasin üksikasjalikult GC’s analüüsima, et aru saada, miks seis hetkel nii kehva on. Pärast mõningast numbritega mängimist sain aru, et ma olen oluliselt väsinum, kui ma tegelikult arvasin. Nimelt minu chronic training load (CTL) on kõrgemal, kui ta on seda olnud terve ettevalmistuse käigus (jaanuarist)...Kuigi acute training load ja stress balance ei ole väga hullud, siis CTL näitab selgelt, et olen kuskil mahuga natsa üle küpsetanud. Sellest lähtuvalt teen plaani vähe ringi ning kuigi alguses plaanisin see nädal veel mahtu üleval hoida, siis selle nalja lõpetan kohe ära. Intensiivuse jätan samaks lihtsalt teen trennid lühemaks ja taastavad sõidud mitte rohkem kui 1h20.

Sellised lood siis siit poolt sood,

MArtyn

Sisukas Ootusärevus!

Tervitused!

Alates jaanuarist, kui Eestist lahkusin, olen treeningute osas väga motiveeritud olnud. Vaatamata vihmasele ja külmale UK talvele olen üritanud igast sessioonist maksimumi võtta. Enda üllatuseks suutsin kõik ettekirjutatud treeningud läbi viia ilma ühegi tagasilöögita. Keskmiselt olen teinud umbes 8 tundi nädalas. Seda ei ole üldse palju ning seda olulisemad oli täpselt poweri järgi välja kalkullitud treeningkavad. Keskendusin väga palju nö. “lävel sõitmisele” ning sinna juurde lühemad intervallid. 2 korda nädalas sai tehtud jõusaal-spin bike combo. Teisipäeviti 6x3’ nii palju kui torust tuleb “puhkuseks” rattalt maha, kang rinnale ning umbes 40cm boksi peale astumised (85kg kummagi jalaga 3-5 kordust) seejärel rattale tagasi ning repeat. Kokku umbes 25’ kannatamist. Reedel 5x5’ nii palju kui torust tuleb ning “puhkuseks” 5x Hex bar squat umbes 110-115kg. Kokku umbes 30’ kannatamist. See on siis minu variant spetsiifilisest erialase jõu kasvatamisest. Kui numbritest rääkida siis esimese 20min testi tulemuseks sain 310w. Seda oli nõksa vähem kui ootasin ja lootsin aga teadsin, et siit on võimalik edasi minna küll. Uut testi pole teinud, sest lihtsalt ei ole see session kuidagi treeningkavadesse sobinud. Kuid kõik märgid näitavad, et veebruari alguses olin kuskil 340w lähedal. Hooaja põhieesmärki silmas pidades pole seda veel kaugelt mitte piisavalt. Õnneks saan viimased 4 ja pool nädalat enne üliõpilaste meistrikaid viimase lihvi anda Hispaanias Torremolinoses. Esimene nädal ja natuke peale ongi seljataga ning omajagu tähtsaid treeninguid said plaanipäraselt tehtud. Ainult üks trenn läks natuke aia taha kui plaanist 5x5’@ 360w (i:3’) TT possas tuli välja ainult 3. Lihtsalt keha ei ole harjunud possas tööd tegema ja wattid hakkasid kukkuma...kolmanda seeria lõpuks olin väljas enda seatud ±10% piirist ning otsustasin kässerit panna. Üldiselt võibki öelda, et üldine fitness on täitsa tibens aga erialast tööd on nüüd kõvasti juurde vaja teha. Teine tsükkel toobki sisse palju TT possas sõitmist, et keha harjuks.

Homme siis 2x20’ (1 max, 2 310w) i:10’. Kuna see on minu võistlus imitatsiooni treening, teen selle täis TT varustuses ehk siis kombe, kiiver jne. Selliseid treeninguid on kavas veel 2.

See on minu selle hooaja võistlusratas :) Tegemist on UK kompaniiga (ADR Carbon), kes on turul olnud umbes 2 aastat. Veel toodavad nad jookse ja TT lenksusi. Kui keegi tahab rohkem infi või kontakte siis võtke julgelt ühendust. Üritasin ehitatada juppide poolest nii kiire ratta kui vähegi võimalik ja usun, et olen sellega hakkama saanud!

ADR "antennides"

Front end

Okeford Hill climb

Kolmaski küngas vallutatud. Seekord oli tegemist 1,6km pikkuse tõusuga, kus kaks üle 20% lõiku sees. Neist viimane enne finishit. Täna olid jalad ikka väga kehvad, kohe algusest peale väga rasked ning tuimad. Algusest veitsa ronitud, vaatasin lenksu peale, et mis numbrid räägivad, kuid paraku oli sealt näha ainult aia teibaid. Ilm oli nii külm (stardis 3kraadi) ja ilmselt läks PM lolliks. Kuna enesetunne oli kehva tollel hetkel, siis polnud ma üldse kindel, et need numbrid valetavad. Samas ega vahet väga polnud, sest olin nagu nii liimiidi peal ja tagasi hoida või juurde panna midagi polnud. Peale esimest järsemat lõiku keeras tõus lagendiku peale, kus kaugel ees võis näha finishiga lõppevat 20% seina. Kohati oli küll tunne, et 39/25 on täna ikka liiga palju ja mitte ühekorra ei vajutanud ma lootusrikkalt paremat vahetajat...sealt aga tuli koguaeg sama vastus "sõua edasi vana paks". Seda, et jalg täna eriti hapu oli, näitab ka fakt, et pidin väga palju püsti peal sõitma ja see ei sobi mulle üldse, kuid sadulas vajutamiseks toorest polnud. Lõppkohaga võib rahule jääda, kuid samas tuleb aru anda, et nii mõnigi kiire kutt oli täna puudu. Tundub, et liigun õiges suunas ja järgmine laupäev on peaproov enne meistrikaid. 

Hill: Okeford
Pikkus: 1,6km
Keskmine nurk: -
Aeg: 5:14
Koht: 8


Finishi "põks"

MArtyn