Läbi on saanud 5 aastat kestnud elu Inglismaal. Uskumatu aga jah... 5 aastat läks nii kiiresti, et mäletan oma esimesi päevi seal, justkui oleks see eile olnud. Läksin sinna ühe eesmärgiga ja see oli omandada nii palju tarkust kui vōimalik, et siis ühel hetkel, kui välja teenitud vōimalus avaneb, olla abiks sportlastele nende teel tähtede poole. Vōin rahul olla, sest suutsin seda kurssi hoida ning koolile lisaks vōetud umbes 15 seminari/konverentsi on selle tōestuseks. Mul on veel palju ōppida ja areneda, kuid olen kindel, et minu baas on väga tugev ja siit on hea edasi minna. Just seda sama pōhimōtet silmas pidades tegin ka järgmise sammu ja valisin töökohaks Baseli Šveitsis. Valisin kindlasti raskeima variandi, aga loodan, et 5-10 aasta pärast vōin öelda, et ainuōige valiku. Miks raske variant? Esiteks siia tulles, ei räägi ma sisuliselt sōnagi saksa keelt, rääkimata sveitši dialektist. Teiseks on süsteemid siin väga karmid (lähemalt ei hakka kirjutama, sest 100% ei saa veel isegi kōigest aru). Peamine pōhjus, miks siia tulin, on minu uus "boss" Dr Erman Kûçûk (jah Šveitis on kiropraktikud ametlikult doktorid ning oled seaduse poolt kohustatud seda nime kasutama). Ta on töötanud ~15 aastat väga kōrgel tasemel tippsportlasega ja olen kindel, et mul on temalt palju ōppida. Lisaks ei ole just paljudel kohe peale lōpetamist vōimalik hakata tegelema profitiimiga, siinkohal EHC Basel Sharks. Esialgu vaid mōned päevad nädalas, aga usun, et järgmiseks hooajaks suudan end rohkem pingi servale vōidelda ;) Ega ma hokist väga palju ei tea, aga ōnneks on mängijad lahedad, ja tundub, et vōtavad mind vaikselt omaks. Meil on kaks kanada kutti tiimis ja huvitav on vaadata, kuidas nad füüsilistel katsetel saavad, nii et tolmab, aga kui mängus uisud alla panevad siis hakkab juhtuma... :)
Järgmise 3 kuu plaan on kindlalt paigas. Hommikul kella 8st kuni 12ni on saksa keele intensiivkursus (jah iga hommik) ning 13.00-17.00 töö kliinikus. Teisipäeviti on hoki mängud, ja kui on kodumäng, siis on vaja hallis kohal olla. Igav ei tohiks hakata ja ootan juba pōnevusega, millal päris action pihta hakkab... Hetkel ootan oma kooli dokumentide läbi puremist Šveitsi bürokraatia masina poolt!
Kena sügist :)
MArtyn
Monday, September 9, 2013
Sunday, September 8, 2013
2013 hooaja kokkuvōte
Tervitused!
Olen seda blogi positust pikkaaega plaaninud aga kuidagi pole kirjutamiseni jōudnud...
Üritan lühidalt järjekordse hooaja kokkuvōtta. Minu vōistlushooajad on tavapäraselt väga lühikesed ja nii oli ka 2013. aasta. See hooaeg kolm ja pool vōistlust, pole just palju 12 kuu peale. Kes on eelnevalt lugenud minu blogi, siis on märganud, et treenin iga aasta natukene erinevalt ja aasta aastalt vähem, kuid samas saan kindlalt öelda, et nii hea olen olnud vaid korra - 2010 aastal! Suurim muudatus, mis see aasta tehtud sai, oli minu toitumine ja selle eest pean ma äitäh ütlema Liinale, kes on koolitanud ennast tōeliseks eksperdiks selles vallas. Ma ei ole kunagi kaalunud 75kg ilma dieedil olemata! Praegu olen ma seda püsivalt ja enesetunne on väga hea... :)
Tōsisemalt treenima hakkasin jaanuari kuus ehk umbes 3,5 kuud enne pōhivōistlust. Septembrist kuni jaanuarini liigutasin keskmiselt 2h nädalas. Kuna kasutan 3 aastat powermeetrit oma treeningute ülesehitamiseks ja näpuga järje ajamiseks, siis oli väga selge ülevaade olemas, mida ja kuna on vaja teha. Nagu tavaliselt algas hooaeg 20 minutise testiga ratta seljas, et alguse numbrid paika saada. Esimese testi 310w just väga palju enesekindlust ei andnud, aga unistaja nagu ma olen, uskusin ikkagi, et 350w peaks 10 mile keskmiseks vōimalik olema. Sellest kuidas treeningud täpsemalt ülesse ehitatud olid vōib lugeda "sisukad ootusärevus".
UK üliōpilaste meistrikatele eelnevad 4 nd treenisin Hispaanias Torremolinoses. Esimese nädala koos 21 CC Triatloni klubiga ja eesmärgiks vähe pikemad trennid, kuhu olid sisse visatud intervallid, kas siis TT possas, vōi mäed. Võin vabalt öelda, et järgnevad 2 nädalat olid mu elu raskemad...vōtsin teadlikult suuri riske ja panin puid alla nii palju kui vōimalik. 14 päevaga 8 ülikōrge intensiivsusega treeningut (2x20' (esimene maks pingutus, teine FTP ehk siis 95% i:10') 5x5' i:3' @360w ja 2x10x1' (see on üks valus treening... 60" vōib ikka väga pikk olla ja puhkusena niiiii lühike. Nende trennidega suutsin ennast täiesti tühjaks sōita ja mitu korda oli raskusi koju tiksumisega...). Kōige pikem trenn selle perioodi vältel oli 1h40 nii, et mahtu sisuliselt ei olnud, ainult intensiivsus. 3 korda oli tunne, et nüüd on lagi käes ja enam ei jaksa, puud hakkavad otsa saama ja leek on liiga suur... aga igakord läksin välja ja sōitsin kava 100% ära! Kōige suurem ärevus oli hinges enne viimast lōgutrenni (2x10x1') kui hommikul ärgates olin ikka jumala sodi - jalad pakud, pea paks ja ainuke mōte peas oli: saaks magada! Kuna teadsin, et kohe on kōik, ja olin siiamaani hakkama saanud, pean ka selle ära tegema! Ja tegingi! Väljatulek sellest muidugi vōttis paar päeva, aga sellel polnud enam vahet. Teadsin, et varasemalt olen suutmud 7 päevaga kenasti ära taastuda, aga samas nii miinuses polnud kunagi ka ühegi numbri järgi olnud. 3 päeva enne pōhi starti tegin tavapärase lahtisōidu, mis sisaldas 4x3' i3' erinevatel vōimsustel ja see ei olnud üldse veel kerge ja mōnus, kuid suutisn eesmärgid täis sōita. Inglismaale tagasi lendasin vōistluspäeva eel ōhtul ning alles siis sain katsuda esimest korda vōistlusjookse. Hommikul oli äratus vara, sest pidin 3h seminaril olema ja siis juba Oxfordi poole.
Ratast joonele lükates polnud ōrna aimu ka, kuidas minema hakkab... Kasutasin täiesti uut kombet, mida polnud kunagi proovinud, lisaks vōōrad jooskud, eelnev reisimine ning vōistluskogemuse puudumine! Olin ju treeninud ainult 3 kuud ja enamus sellest ajast väsinuna ja mitte väga kiiretel teedel (Torremolinoses on väga raske leida enamvähem sirget tōusudeta teed). Esimese km järel oli selge, et kōik on OK! Jalad head, ōhk käib läbi ja kiirust on niii palju, et hakkasin kohe kartma, et lähen liiga vōimsalt. Mōnus. Lōpuks 10-11. koha jagamine ja vōitjale kaotust 1:14. Sellega polnud ma üldse rahul ja olin enda peale kuri, kuna ma lihsalt ei suutnud häid jalgu ära kasutada. Powermeeter näitas 350w aga julgen väita, et seal oli vähemalt 15w varu...minu kaalu juures on see umbes 23-25". Vōidumees oli teisest masinaklassist ning ta on teada kui üks tugevamaid TT mehi UK's, nii et talle kaotada pole häbi, aga kaotus oleks pidanud olema alla minuti.
25mile üliōpilaste meistrikateni oli 7 päeva ja otsustasin, et kōige suurem probleem praegu on vōistlus kogemus ning teen nädala keskel ühe klubi 10mile vōistluse. Kohale jōudes ootasid mind ees paar kohaliku TT ässa ja see lōi adeka veits ülesse. Sooja teha ei jōudnud, ratas kokku ja joonele. Jällegi super jalad! Vaatasin PM numbreid ja mōtlesin, et krt vaatame kaua ma neid hoida jaksan...370w ei ole just tavaline minu jaoks, eriti kui 3 kuud tagasi hoidsin sama raja peal 310w! Tagasi pöördes jäi auto ette ja sinna läks ~10 " (see on suur ringtee läbi linna, mille läbimine on umbes 50"). Siis sain kätte 3 min enne startinud paari! Ja ikka numbrid suured ning oodatud vastutuult polnud...imeline! Selline surematuse tunne. Umbes 3 km enne lōppu hakkasin tundma väikest väsimust ning otsustasin end mitte pildituks sōita (25 mile ainult 2 päeva pärast) ja lasin veidi järgi. Kuna see on mul "kodurada", kus olen vōistelnud ja treeninud sadu kordi, siis rekordid suht teada. Kui seni polnud ma suutnud seal alla 23' minna, siis seekord kohe 22:08 oli ikka kōva pauk eriti kui teine koht kaotas 56". Reaalselt jäi mul varu ~ 20" (pöördes auto ja natuke jäi lōpus sisse ka) mis oleks tähendanud aega alla 22' ja seda suudavad seal vähesed! Olin ōnnelik...
Kirjutamisteni,
Olen seda blogi positust pikkaaega plaaninud aga kuidagi pole kirjutamiseni jōudnud...
Üritan lühidalt järjekordse hooaja kokkuvōtta. Minu vōistlushooajad on tavapäraselt väga lühikesed ja nii oli ka 2013. aasta. See hooaeg kolm ja pool vōistlust, pole just palju 12 kuu peale. Kes on eelnevalt lugenud minu blogi, siis on märganud, et treenin iga aasta natukene erinevalt ja aasta aastalt vähem, kuid samas saan kindlalt öelda, et nii hea olen olnud vaid korra - 2010 aastal! Suurim muudatus, mis see aasta tehtud sai, oli minu toitumine ja selle eest pean ma äitäh ütlema Liinale, kes on koolitanud ennast tōeliseks eksperdiks selles vallas. Ma ei ole kunagi kaalunud 75kg ilma dieedil olemata! Praegu olen ma seda püsivalt ja enesetunne on väga hea... :)
Tōsisemalt treenima hakkasin jaanuari kuus ehk umbes 3,5 kuud enne pōhivōistlust. Septembrist kuni jaanuarini liigutasin keskmiselt 2h nädalas. Kuna kasutan 3 aastat powermeetrit oma treeningute ülesehitamiseks ja näpuga järje ajamiseks, siis oli väga selge ülevaade olemas, mida ja kuna on vaja teha. Nagu tavaliselt algas hooaeg 20 minutise testiga ratta seljas, et alguse numbrid paika saada. Esimese testi 310w just väga palju enesekindlust ei andnud, aga unistaja nagu ma olen, uskusin ikkagi, et 350w peaks 10 mile keskmiseks vōimalik olema. Sellest kuidas treeningud täpsemalt ülesse ehitatud olid vōib lugeda "sisukad ootusärevus".
UK üliōpilaste meistrikatele eelnevad 4 nd treenisin Hispaanias Torremolinoses. Esimese nädala koos 21 CC Triatloni klubiga ja eesmärgiks vähe pikemad trennid, kuhu olid sisse visatud intervallid, kas siis TT possas, vōi mäed. Võin vabalt öelda, et järgnevad 2 nädalat olid mu elu raskemad...vōtsin teadlikult suuri riske ja panin puid alla nii palju kui vōimalik. 14 päevaga 8 ülikōrge intensiivsusega treeningut (2x20' (esimene maks pingutus, teine FTP ehk siis 95% i:10') 5x5' i:3' @360w ja 2x10x1' (see on üks valus treening... 60" vōib ikka väga pikk olla ja puhkusena niiiii lühike. Nende trennidega suutsin ennast täiesti tühjaks sōita ja mitu korda oli raskusi koju tiksumisega...). Kōige pikem trenn selle perioodi vältel oli 1h40 nii, et mahtu sisuliselt ei olnud, ainult intensiivsus. 3 korda oli tunne, et nüüd on lagi käes ja enam ei jaksa, puud hakkavad otsa saama ja leek on liiga suur... aga igakord läksin välja ja sōitsin kava 100% ära! Kōige suurem ärevus oli hinges enne viimast lōgutrenni (2x10x1') kui hommikul ärgates olin ikka jumala sodi - jalad pakud, pea paks ja ainuke mōte peas oli: saaks magada! Kuna teadsin, et kohe on kōik, ja olin siiamaani hakkama saanud, pean ka selle ära tegema! Ja tegingi! Väljatulek sellest muidugi vōttis paar päeva, aga sellel polnud enam vahet. Teadsin, et varasemalt olen suutmud 7 päevaga kenasti ära taastuda, aga samas nii miinuses polnud kunagi ka ühegi numbri järgi olnud. 3 päeva enne pōhi starti tegin tavapärase lahtisōidu, mis sisaldas 4x3' i3' erinevatel vōimsustel ja see ei olnud üldse veel kerge ja mōnus, kuid suutisn eesmärgid täis sōita. Inglismaale tagasi lendasin vōistluspäeva eel ōhtul ning alles siis sain katsuda esimest korda vōistlusjookse. Hommikul oli äratus vara, sest pidin 3h seminaril olema ja siis juba Oxfordi poole.
Ratast joonele lükates polnud ōrna aimu ka, kuidas minema hakkab... Kasutasin täiesti uut kombet, mida polnud kunagi proovinud, lisaks vōōrad jooskud, eelnev reisimine ning vōistluskogemuse puudumine! Olin ju treeninud ainult 3 kuud ja enamus sellest ajast väsinuna ja mitte väga kiiretel teedel (Torremolinoses on väga raske leida enamvähem sirget tōusudeta teed). Esimese km järel oli selge, et kōik on OK! Jalad head, ōhk käib läbi ja kiirust on niii palju, et hakkasin kohe kartma, et lähen liiga vōimsalt. Mōnus. Lōpuks 10-11. koha jagamine ja vōitjale kaotust 1:14. Sellega polnud ma üldse rahul ja olin enda peale kuri, kuna ma lihsalt ei suutnud häid jalgu ära kasutada. Powermeeter näitas 350w aga julgen väita, et seal oli vähemalt 15w varu...minu kaalu juures on see umbes 23-25". Vōidumees oli teisest masinaklassist ning ta on teada kui üks tugevamaid TT mehi UK's, nii et talle kaotada pole häbi, aga kaotus oleks pidanud olema alla minuti.
25mile üliōpilaste meistrikateni oli 7 päeva ja otsustasin, et kōige suurem probleem praegu on vōistlus kogemus ning teen nädala keskel ühe klubi 10mile vōistluse. Kohale jōudes ootasid mind ees paar kohaliku TT ässa ja see lōi adeka veits ülesse. Sooja teha ei jōudnud, ratas kokku ja joonele. Jällegi super jalad! Vaatasin PM numbreid ja mōtlesin, et krt vaatame kaua ma neid hoida jaksan...370w ei ole just tavaline minu jaoks, eriti kui 3 kuud tagasi hoidsin sama raja peal 310w! Tagasi pöördes jäi auto ette ja sinna läks ~10 " (see on suur ringtee läbi linna, mille läbimine on umbes 50"). Siis sain kätte 3 min enne startinud paari! Ja ikka numbrid suured ning oodatud vastutuult polnud...imeline! Selline surematuse tunne. Umbes 3 km enne lōppu hakkasin tundma väikest väsimust ning otsustasin end mitte pildituks sōita (25 mile ainult 2 päeva pärast) ja lasin veidi järgi. Kuna see on mul "kodurada", kus olen vōistelnud ja treeninud sadu kordi, siis rekordid suht teada. Kui seni polnud ma suutnud seal alla 23' minna, siis seekord kohe 22:08 oli ikka kōva pauk eriti kui teine koht kaotas 56". Reaalselt jäi mul varu ~ 20" (pöördes auto ja natuke jäi lōpus sisse ka) mis oleks tähendanud aega alla 22' ja seda suudavad seal vähesed! Olin ōnnelik...
25mile eraldist palju rääkida ei ole. Tegin ühe suure vea...nimelt ei käinud ma kiropraktiku käe alt läbi peale klubi vōistluse vōitu ja nii jäi vaagen paika panemata. Juba vōistlusele sōites tundsin, et midagi on valesti. Soojenduse tegin ära ja tundus ok. Esimesed 5 km vōistlusest oli väga hea olla ja siis käis vasakust vaagna liigesest krōps ja kogu vasak jalg läks reserv reziimile...ning lōpuks ka krambid. Tiksusin lōpuni aga millegi nimel pingutada enam polnud, seat teadsin, et neuroloogiliselt on vasak pool lukus ja sealt tagasi ei tule...
Midagi taga nutma ei jää, tegin absoluutselt kōik, mis sain, ja olin heas vormis. Eesmärk, mis 5 aastat tagasi püstitatud sai - medal, jäi küll saamata. Tagasi vaadates oli selleks reaalne variant olemas 2010. aastal, aga siis rikkus astma hea sōidu. Tase on seal tōesti kōva ning tuleb rahule jääda, et suutsin ennast 3 korral esi 10sse sōita.
Mis nüüd edasi...?
On üks ammune eesmärk, aga see peab ilmselt veel ootama, sest sinna oleks oluliselt suuremaid numbreid vaja, aga usun, et 3 aasta jooksul teen selle ära :)
Kirjutamisteni,
MArtyn
Subscribe to:
Posts (Atom)