Portland Hill Climb

Esimene ronimine siis tehtud. Vara hommikune start oli nagu saatanast, mis tähendas, et ärkama pidi juba kell 6.00. Vajalikud protseduurid tehtud, auto pakitud ning kella 8.20 Portlandis. Ilm tuuline ja külm... Miks ma siin üldse olen? Autoga mäest ülesse sõites tekib sama küsimus uuesti... Tegemist 1,8km pikkuse tõusuga, mis kulgeb enamasti väikeste majade vahel, samas ülemine osa oli suhteliselt tuultele avatud.

Selge oli, et 13 päevase treeningu pealt eriline mägede kunn ma olla ei tohiks. Saigi valitud väga konservatiivne strateegia, sest muidu võis lihtsalt juhtuda, et tõusu keskosas olevast 29% lõigust ülesse ei saa. Teadsin, et jalg on reedesest jõukast endiselt pehme ja lõigi suht kiirelt seierid punasesse. Alustasin tegelikult hästi aga siis lõin vedelaks ja tõmbasin kässeri peale. 12-15% lõigud olid nagu enamvähem, aga kui ikka püstloodi ülesse keeras, siis need 80kg väga liikuda ei tahtnud. Samas eks ma ikka vähe säästureziimil olin, see ronimine on ikka enesekindluse asi ja mida pole seda pole hetkel. Numbritest rääkides siis 392w on isiklik 5min power. Kuigi detsembris sai Fuertel väga sarnaseid numbreid hoitud läbi nina hingates :). Hetkel tuleb rahul olla, sest alla 6 min oli eesmärk ja selle täitsin aga koht on päris kehva - 19. Nädala pärast on järgmine andmine - 800m ja keskmine tõusunurk 22%.

Hill: Portland
Pikkus: 1,8km
Keskmine nurk: 6,5%
Aeg: 5:50
Koht: 19

This is it!

Viis aastat tagasi septembris Inglismaale jõudes istusin köögis ning vaatasin bucs.org.uk kodulehte. Lappasin vanu protokolle ja enda üllatuseks ei tundunudki need ajad nii kõvad seal. Tuli naeratus näole ja mõtlesin endamisi, et ühe medali võtan vähemalt... Nüüd 5 aastat hiljem lappan jällegi protokolle ja Martin Kummi nimel ühetegi medalit ei ole! Veel enamgi, kõrgemaks kohaks on alles 8. Seegi on saavutatud päeval, mida mäletan kui eilset... seda valu on lihtsalt võimatu unustada. Samas võib öelda, et olen stabiilne olnud, ehk siis kõik võistlused, kus stardis käidud, olen top 10 lähedal. Keskmisel tasemel nagu polegi viga, aga seda eneseületust pole olnud...või noh vähemalt kohaliselt see ei kajastu. Kindlasti olen olnud väga heas vormis ja seda just 2010. aastal kui medalist lahutas 38s. Tugev astma hoog aga ei võimaldanud enamat 8 kohast. Sellele järgnes igasuguse sporditegemise põlastus. Järgnenud 10 kuu jooksul aga tuli vaikselt isu tagasi ja see tipnes matkaga Eesti-Inglismaa. Sealt edasi tundus loogiline treeningute jätkamine ja aprilliks olin jällegi piisavas vormis, et kahel korral top 10 sõita. Ülikool oli rahul, ja ise ka enamvähem, sest sellest treenitusest oli raske rohkemat tahta. 

Viimased kuud olen otsinud vastust küsimusele, et mis edasi? Kas tunnistada ennast liiga ambitsioonikaks ja vanduda alla püstitatud eesmärgile või anda viimane lahing? It aint over before fat lady sings... Kui päris aus olla siis praegusest seisust medalitele tõusta tundub peaaegu võimatu. Kui panna asju numbritesse, siis selle aasta 10 mile meistrikatel hoidsin keskmist watti 340-350, et võidelda medalite eest on vaja minimaalselt 380w - seda siis 76kg võistluskaalu juures. 40w lisamine aastaga on sisuliselt võimatu eriti kui tegu pole täiesti treenimata sportlasega. Eelmine hooaeg õnnestus juurde treenida ~25w. Seda enamasti põhja ladumise käigus, sest intensiivsusega tegeleda kahjuks väga ei jõudnud. Nende lõikudega, mis sõitsin, sain juurde vast ~5w ehk siis suures laastus võib rääkida kasutamata reservidest umbes ~20w väärtuses. Samas oli selle aasta possa oluliselt vähem aerodünaamilisem kui varasemalt. Lihtsalt polnud aega possas piisavalt sõita ja asendit piisavalt muuta. Seega siin on väike varu. Samas tuleb arvestada, et paari viimase kuu jooksul olen ratast näinud ainult telekast, ehk siis oletatav 20min võimsus võiks olla ~310w hetkel. Seega on jutt juba minimaalselt 70w lisamisest mitte just kõige kogenematule sportlasele. See teeb 10w kuus :D. Igaüks kes on vähegi trenni teinud ja teab poweri numbritest midagigi, nõustub minuga, et see on peaaegu võimatu...

Samas see on minu viimane võimalus ja peale pikka kaalumist otsustasin, et seni kaua kui aprilli lõpus kellad kinni löödud pole, on mul võimalus. Tahan kaasa teha maksimum programmi, ehk siis oktoobri lõpus plaanin sõita ülikoolide mäkke ronimise võistlused. Kuidas see asi kõik välja nägema hakkab, ma veel ei tea. Ideaalis oleks hea, kui ma saaksin keskenduda ainult ülikoolile ja treenimisele ning ei peaks jooksvate planeerimistega tegelema, kuid paraku ei tundu abiväe tekitamine enda kõrvale majanduslikult ikkagi reaalne. Üks on aga kindel ilma lahinguta ma siit ei lahku!

NB! Ja eriti motiveeriv on see, et mul pole isegi võistlusratast :D

Kirjutamisteni,

MArtyn