Kui keegi küsib sinult inglismaal How are you? siis sellele vastata ei ole mõtet, sest see on hingeõhu ja energia raiskamine. Kedagi tegelikult ei huvita kuidas sul läheb. Oled sa siis haige või lotoga miljoni võitnud. See küsimus on neil sisse kasvatatud ja nii lihtsalt tuleb küsida.
Muidu on kõik ÄGE! :)
Kui lähemalt midagi lahtikirjutama hakata siis kuluks selleks tunde ja tunde aga neid on nagu ikka VÄHE. Uskuge või mitte aga ka Inglismaal on ühes päevas 24h ja nädalas kahjuks 7 päeva. Nagu eelmisest lausest arugi saite, siis aeg lendab mega kiiresti...just nimelt lendab. Ma olen nüüdseks siin olnud täpselt ühe kuu ehk kohe algab 5 kooli nädal. See aeg on läinud täiesti märkamatult. Eks kindlasti on alguse asi ja kõik on uus ning huvitav, kuid tegelikult on nii, et kogu aeg on midagi teha. Täpsemalt öeldes - õppida. Tunnid on enamuses tõesti huvitavad ja sisutihedad. Ainult ühes loengus tahtsin magama jääda, sest see oli tõesti igav. Mis siin võrreledes Eestiga teistmoodi on? Esiteks kindlasti see, et siinseid õppejõude tõesti huvitab, kas me asjale pihta ka saime. See ei tähenda, et tundide tempo oleks madal. Kaugel sellest, loengute sisud on väga tihedad aga ometi suudavad nad jätta vähemalt mulje, et neid huvitab kas sa 5 aasta pärast midagi tead ka või mitte. Võibolla see ongi suurim erinevus, kui võrrelda süsteeme. Eestis oli kõigil õppejõududel selles mõttes ükskõik, mis sust edasi saab, sest õpetajaks sa nagu nii ei lähe ju. Ehk siis, neil ei olnud vastutust lõppresultaadi ehk meie pärast. Siin aga saad sa igal sammul aru, et sa õpid kiropraktikuks ja kui sa siia oled tulnud, siis sa hakkad kiropraktikuna ka tööle. Iga üks neist peab vastutama, sest siin on maine vaata, et tähtsamgi kui muud asjad. Järelikult kogu see kaader, kes siin töötab peab asjasse uskuma, nad peavad meisse uskuma. Eestis ei jäänud mul kordagi seda muljet, et keegi minusse usuks, minuga tegeleks. Siin ma saan õppejõu käest küsida, kartmata et mind mõnitatakse ja alavääristatakse, sest ma ei saanud esimese korraga aru. Mõelge kui lihtne oleks maailm kui kõik saaksid silmapilgutusest aru, mida teine mõtleb? Samas see oleks igav, sest see välistaks innovatsiooni. Võib tunduda naljaks, mida ma sellega mõtlen aga... Igakord kui ma midagi küsin siis see ongi minujaoks uus. Ma avastan uut, ehk ma õpin uut ja selle pärast ju kooli/ülikooli/elukooli/merekooli :) minnakse. Eestis meid õpetati AP (ainepunkte) koguma, mitte eriala spetsialistiks. Võibolla ma olen liiga positiivne, sest ma olen ju siin ikkagi olnud alles kuu. Samas ma ei mäleta oma esimesest Kehakultuuri kuust sellist soovi olla eriala spetsialist. Kindlasti on see küsimus natuke keerulisem ja mängu tuleb raha. Aga selle jätame 5 aasta pärast arutada :). Praegu on minu jaoks tähtis vaid see, et ma suudaksin ja tahaksin anda endast 100%. Tean, et sellest piisab rohkem kui küll, et olla 5 aasta pärast Dr. Martin Kumm ja aidata inimesi nende tervisehädadest ülesaada.
Mis tunniplaani puutub, siis see on iga nädal erinev. Esimesel päeval kui kooli uksest sisse astud antakse sulle tunniplaan kuni aasta lõpuni ja selle järgi siis toimetad. Elu on näidanud, et õppejõududel on tihti valed tunniplaanid :) ehk mõni jätab tulemata või ilmub välja valel ajal. Aga need loengud tehakse kõik järgi, ära ei jäeta midagi.
Kokku on minu kursusel 144 inimest (mega palju). Kui aus olla, siis minu meelest on see ülemine piir või siis natukene üle juba. Eriti mis puudutab praktilisi tunde. Õppejõud saaks isegi suurema massiga hakkama aga maja kipub väikseks jääma. Tegemist on ikkagi vana kloostriga ja ruume kuskilt juurde ei tule. Puht praktiliselt ei ole võimalik rohkem harjutamis voodeid juurde panna. Aga praegu on nii, et kui natukene hiljem Adj Tech klassi jõuad, siis oled kellegagi 3-ksi ja see on natukene ajaraiskamine. Aga saab hakkama. Mul õnneks seda probleemi väga ei ole, sest ma jõuan vara ning olen Eestist (idast ikkagi) ja keegi ei taha minuga nii kui nii olla :D:)
Nii hull muidugi ei ole. Aga näiteks norrakatega on võimatu suhelda, nad hoiavad täitsa oma ette ja teisi väga ligi ei lase. Samas mul on savi, sest enamik neist on nagu nii nats epudrillad. Mitte et ma nendega läbi ei saaks aga lihtsalt, kuidagi teistmoodi suhtuvad nad meisse. Sama räägib ka teine Martin. Huvitav fakt on veel see, et teist aastat järjest on norrakaid extended year'l rohkem kui inglasi. Kui Adj Tech jutt juba läks siis, see on kiropraktia nn. alustala. praegu oleme muidugi adjustment' st väga kaugel aga see põhi on vaja kuskil laduda. Tunnid näevad ise välja küllaltki huvitavad, lippad paljalt klassis ringi ja näpid teisi :P. Tegelikult on muidugi nii, et trussad võib jalga jätta ja naised rinnahoidjad ka millegi pärast. Kuna ma olen sihuke nohik kogu oma elu olnud (:D) siis on õppejõust järgmine laud minu oma ehk siis esimese rea poiss. Kui õpime midagi uut, siis õppejõud võtab alati kellegi ette ja näitab kõik kohad, mida vaja teise pealt otsima hakata. Kuna mina olen esimeses reas siis väga paljudel kordadel olen see naked modell mina...ka kõige esimene kord. See oli päris naljakas. Nüüd on kõik juba harjunud üksteisega ja ei ole väga enam vahet mitmendana riided koorid aga siis oli. Aga kõik läks hästi, püksi ei lasknud ja nagu õppepjõud pärast ütles you had youre Calvin Klein's on...nice :D.
Inimese keha on ikka imeline küll. Kui esimesel korral oli pea võimatu kaelas midagi tunnetada, rääkimata siis kaela lülide (Cervical) lugemisest. Nüüd on näpuotsad muutunud juba niipalju tundlikumaks, et suudan terve selgeroo ära lugeda (vertebra) ja silmad kinni aru saada, kus ma omadega olen. Aga ütleme nii, et vertebra adjustment'ni on ikka palju aega veel :D.
Ärge teistele rääkige aga oma esimesed adjustmended olen ka juba teinud. Kaks korda olen suutnud Martini hüpeliigesed paika panna. See on ikka uskumatu tunne kui kõik klapib ja sa tunned luude liikumist. Eriti kui sa tead, et selles on kasu ka. Miks just hüpeliiges, ei oskagi öelda, mulle kuidagi jalad eriti meeldivad. See tehnika mida Martini peal kasutasin ei ole väga keeruline aga vajab küllaltki suurt jõudu ja täpselt õiges kohas (Talus and Calcaneus adjustment). Muidugi ei ole ma veel mingi spets, sest 10st korrast 8-l ma ei saa veel asja õigeks aga algus on tehtud. Nii Martin, kui ka Joonas kes mõlemat korda pealt on näinud, ütlevad, et ma teen seda väga hästi (kui mul kõik klapib), sest see vajab väga tugevat pre-tension't ja sealt edasi väga plahvatusliku tõmmet. Need asjad kokku panna ei ole nii kerge, sest hüppeliigese ehitus on tehtud selline et ta suudaks taluda väga suuri pingeid. Aga algus on tehtud ja tean kui kaiff see tunne on, nii et siit on hea edasi minna.
Kirjutamisteni
Matu
