Saksa kiirteel parkimas

Päev 3 (reede)

Umbes 9ajal õhtul lõpetasime õhtusöögi meie campingu lähedal asunud Lake Side In’s. Tegemist oli USA restoraniga kus portsud nime ei häbistanud. Kõhud said mõnusalt punni söödud ning siis oil aeg teele asuda. Ees ootas umbes 500km sõitu. Nagu juba arvata võis ei olnud täis kõhuga sõitma minemine väga hea idée, sest uni kippus peale. Paar energiajooki sisse ja sõit sai uue näo :). Kõik oli väga ok kuni viimase 100. km. See tunnike sõitu venis nagu tigu mööda … aga lõpuks olime Rostocki all. Nii lähedal olnud uni sai aga kahjuks uue paugu, nimelt seda campingu kohta, mille poole sõitsime küll ei eksisteerinud või vähemalt meie seda ei leidnud. Ainlt üks külma kõhuga kass ja veits erutunud kits hõivasid seda piirkonda, kus onu Google näitas campingut. Egas siis midagi võtsime suuna lähima bensuka poole lootuses, et äkki keegi oskab aidata. Ah jaa kell oli siis 2 öösel. Peale veidikest sebimist ja käte/jalgadega seletamist saime teada, et umbes 10km kaugusel mereääres on üks campingu koht. Punasele välgule jälle tuli takku ja minekut. Aga pean tunnistama, et selle campingu otsimine oli nagu veneruleti mängimine …pehmelt öeldes ohtlik. Tegemist oli just täpselt sellise metsa ja teega kus kitsekesed öösel üle teede jalutada tahaks. Seekord läks meil aga õnneks, sest piirdusime teeperves oma järgmist ohvrit ootava kamikazega, ilmselt ta nii odavaid ja Jaapani autosid ei võta. Igaljuhul jõudsime kensti päikese tõusuks kohale ja kuna campingu väravad olid juba/veel suletud siis panime oma villa kõrval olevasse parklasse püsti. Kõvad 4h oli aga kuumus juba nii suureks läinud, et ilma condita villas läks palavaks. Tõmbasime oma kodinad uuesti kokku ja läksime sinna campingu kohta luurele. Kogenud nihverdaja silm aga ütles kohe, et see koht on nii suur, et neil pole õrna aimu ka kui palju inimesi neil siin on. Ehk siis võtsime auto ja sõitsime sisse. Otsisime mõnusa viluda koha ja omandasime selle. Koht iseenesest oli mõnus. Palju dušše oma bistro/restoran/bar ja muidugi rand, mis üks ühele Pirita rand vaatega Tallinnale (majad muidugi erinesid aga just ranna joon ja ülesse ehitus). Rannas aga ei saanud kahjuks väga kaua olla, sest lihtsalt nii palav oli ja meil ei olnud ühtegi päikese kreemi ehk siis polnud mõtet ennast ära kõrvetada. Ülejäänud päev oli täielik tsill, lihtsalt passisime magasime vaatasime vutti ja passisime jälle….MÕNUS. Ainult üks ime pisikene pisiasi käis rämedalt pinda…PAGANAMA SÄÄÄSED!!!!!! See aasta mul mul nende väikeste vereimejatega kokkupuude puudus aga no nüüd vägistati ikka täiega ära.

MArtyn